Tuesday, March 27, 2012

Unustatud pärlid ehk pärandkultuur: tellisepõletamisahjud, soolaelu, merepäästejaam jt.


Savitööstus: Tellisepõletamiskompleks.
Hobused liikusid ümber vaia ja tampisid savi kõvaks.
Telliseahjude kühmud ja nende rivi on nähtav kogu rannal nii siin kui sealpool rannateed.

Eesti randades põletatud telliseid kasutati Turu ja Helsinki kesklinna ehitamisel, aga neid viidi ka Riiga ja mujale.



Soolakeedukoja ase. Müstiliselt põnev paik hiiglaslike püramiidkadakate vahel.
Keedukojad (nende asemeid on alles kaks) asusid küll liivasel rannavallil, aga sinnajõudmiseks on siiski vaja kummukuid.

Soolaelu väljade süsteem moodustab maastikus äärmiselt huvitava ja kauni mustri, vaatamata, et soolaväljad on kohati kaetud pillirooga.
  


 

Tärkma Soolaelu. Soolaeluväljad.


SOOLA TOOTMISEST TÄRKMAL.
Napoleoni kontinentaalblokaadi tõttu 19. sajandi alguses läks soola hind väga kõrgeks.
Seoses sellega asutas krahv Jakob Pontus Stenbock 1809. aastal Tärkmal
soolategemise ettevõtte. Rahvasuus sai see nimeks ”Tärkma soolaelu”.
Krahv oli tähele pannud, et Hiiumaa talupojad kasutasid soola asemel
kondenseeritud merevett. Samuti teadis ta, et Rootsi aja alguses oli
Hiiumaal tegutsenud üsna mitu soolakeedukoda. Krahv organiseeris
samal kombel soola tööstusliku tootmise.
Soolakeetmisel kasutati väga palju küttepuid. Merest või
tormidega täituvatest lompidest ammutatud vesi aurustati suurel pannil.
Sellel keedeti vett lakkamatult 48–56 tundi. Seejärel jäi pannile niiske
sool. Saadud sool kuivatati kuumaks köetud rehes.
Aurutuspanni suuruse iseloomustamiseks tuleb öelda, et sellelt
saadi lõpuks üle 450 kilogrammi märga soola. See kogus nõudis iga päev
10 mehe tööjõudu. Nad pidid ühe pannitäie aurutamiseks ära põletama
pea 100 reekoormat küttepuid. Nädalaga toodeti vaid veidi rohkem kui
üks pannitäis.
Tärkma ranna soolakoda töötas 1812. aastani. Töö lõpetati seoses soolahinna langusega. Soolakoja kolme töötamisaasta jooksul müüdi sealt Tallinna ja mujalegi peaaegu 27 tonni soola.
Peale soolaelu on rannal ka soolaauke, mida kasutati soola salakaubaveol.
Sool oli kallim kui kuld, sest sellega säilitati toiduaineid enne külmkappide tulekut. Soolamist vajasid nii randlase põhitoidus kala kui ka liha pikaajaliseks säilitamiseks.

Soola salakubveol kasutatud (üleval) üksik auk, (all) 4-sookaauguga süsteem, milles kehvematel aegadel tehti  ise Rootsist toodud "valge soola" abil vähemväärtuslikku "halli soola".

SOOLA SALAKAUBAVEDU
Kuna ülemeremaades- Rootsis ja Soomes jäi soola hind odavamaks kui Tsaari Venemaa koosseisus olnud Eestis, toodigi seda sealt. Kui soola kohe koduranda ei saanud tuua, viidi see kusagile kõrvalisse kohta, kuid kodule võimalikult lähedale, nt Hiiumaale Tärkma küla taha nn. Papsi randa, kus kasvas kõrge pilliroog ning kuhu võis vajadusel võrklaeva koos laadungiga ära peita. harilikult toimetati sool juba esimes ööl maale. selleks sõideti hobusega võrklaeva külje alla, laoti soolakotid vanritele ja veeti need kindlasse varjupaika (Talis Vare: Läänemaa osast rahvalikust salakaubandusest, 108)

PIIRITUSE SaLAKAUBAVEDU

Soolahinnad aegapidi normaliseerusid, endiselt püsisid kõrgel  aga piirituse hinnad. Piiritust veeti salakaubana koos soolaga. Soolakotid pandi ümer piirituse kanistrite (nn kankude). Kui salakaubaga vahele jäädi uputati soolakotid ära. Hiljem mindi piirituse kankudele järele. Kui sool oli ümbert ära lahustunud, oli ka piirituse kankusid kergem vedada. Madal merepõhi võimaldas uputatud asju kerge vaevaga üles leida.  Kankusid veeti koju läbi metsa. Saeniidist leiti üks kanku veel 1970ndate alguses (Telvik, Tõnu poolt). Samuti veeti piirituse torpeedosid laevade järel nii, et torpeedo külge seotud soolakott oli laeva peal ankruks. Ohu korral visati soolakott üle parda ja torpeedo jäi maha.

ROOLÕIKUS TÄRKMA RANNAL






TÄRKMA KIIK


Vana ajal Hiiumaa võimsamaid külakiikesid, mida olla raske olnud üle võlli ajada. Kahjuks ei ole seda enam alles ja ma ei tea, kus ta asus.

PUKKTUULIKUD (2)

Tärkma olnud vanasti oma kümmekond tuulikut. Ka nendest  on järgi vaid asemed. Kuni möödunud sajandi keskpaigani oli Tärkmal alles kaks tuulikut - Nigu  ja Olmi (Rüü, Matse) talude tuulikud. Viimane oli endine mõisaveski asukoht, ning seotud ka Veski kohaga.
 
Leo Tiigi kiri Gundemarile 3.11.1994, kust leidsin teavet tuulikute kohta. Huvitav olnuks teada, mida Gundemar Leole vastas. Sisuliselt luges Leo siin kirjas üles kõik temale teadaolevad Tärkma tuulikud. Küsimus tekkis tal vaid Siimu tuuliku kohta.

Siimu Andresel olnud tõepoolest tuulik ja see asus Pikapõllu mäel. Siimu olnud meie üks jõukamaid põllumajandustalusid. Teistes kohtades elasid meremehed, kes põllupidamisest ei hoolinud. Kuid ainsa perena meie külast küüditati Siimu  Andres ja Maria 1940ndatel Siberisse, kust nad enam tagasi ei tulnud.



Siin on väljavõte vene üheverstalisesest kaartist Anto Juske ja Peeter Raesaare raamatust "Tuulikud läbi aegade" (2008). Tuulikud on tähistatud siniste ketastena. Originaalkaart Eesti Rahvusraamatukogus - ARKT 02515.









Tärkma ja Viiterna küla piiril, Niidil, paiknes Hollandi tüüpi tuulik. See lammutati nõukogude perioodil erainitsiatiivil, kuid esimese EW ajal olla see teistelt (pukktuulikutelt) töö ära võtnud.
Kuulsin 28.07.2012 Aare E.-lt lugu, kuidas vana Nigu peremees olla oma pukktuuliku juures hoidnud hobust vankriga  ja sellel aeg-ajalt tekke vahetanud, justkui käiks tal erinevaid kliente vilja jahvatamas. Seda kõike selleks, et oma tuulikut reklaamida ja uuelt hollandi tuulikult veidigi kliente enda poole tõmmata. Tõenäoliselt see hollandlane siinsele tuulikumajandusele lõpu tegigi, sest pukktuulikud jäeti siis unarusse. Kahjuks oli ta enda lõpp mõttetult õnnetu, aga sellest ma siinkohal ei kirjuta.
 




Nigu tuulik ehk Tärkma esimene tuulik (foto Leo Tiik).


Vahepeal pilt sama foto taga olnud Leo Tiigi kirijast Rüü Gundemarile


Järgmisel pildil on samuti Tärkma esimene  ehk Nigu tuulik. Esimesl pildil olevad tüdrukud (Eli ja Kesti) on mõlemad sündinud aastal 1950, seega on praegu juba üle 60 aasta vanad.


Tärkma teise tuuliku asemel 5-aastane Tärkma poeg AXEL.


MEREPÄÄSTEJAAM

Tärkmal asus ajalooline merepäästejaam. Päästejaama ülemaks oli Aadu Aadu. Ka sellest on järel vaid kivivare.
 

VILGU (VILKU) MÄGI
 
Lame mägi Saeniidi meremerepoolses otsas; metsa ja soolaelu vahel. Varem paistnud külasse välja. On arvatud, et Vilgumäel (Vilkul) asunud talu täitis tule- ja maamärgi ülesannet. Viimane elanik olnud seal Vilku Sass.
 
Saeniidi äärde oli rajatud teisigi majapidamisi, üks viimastest oli isa tütrega, kes ehitasid paate. Kui mõisnik, kellele maad kuulusid, mööda juhtus minema, tuli pahandus ja äri tuli kinni panna.

Küla piire on aja jooksul ahendatud ja küla ise kompaktsemaks muutunud, seetõttu võib vanu Tärkma kohtade asemeid näha ka niinimetatud mõisapõldudel. Need on põlispuude järgi hästi äratuntavad.

PIKAPÕLLU MÄGI

Pikapõllu mägi on siin nii enesestmõistetav nähtus, et unustasin  selle paluda kanda pärandkultuuri registrisse. Tartus õppimise ajal  käisin kahel korral Leo Tiigil külas. Viimasel korral soovitas ta, et võiksin Hiiumaa ainesega seoses Pikapõllu mäe asja uurida. Tärkma on alati olnud Hiiumaa lõunaotsa keskseks tegevuskohaks, mis tähendab, et tegemist pidi olema väga vana asupaigaga. Üks esimesi kohti, mis Tärkmast ja üldse siitkandist Limneamere ajal (ca 2000a. e.m-a) koos Viiri-Emmaste-Männamaa oosiga  üles kerkis oligi ilmselt Pikapõllu mägi. Ümberringi olid siis veel lõukad. Kui vana võib olla tee, mis mööda seda ussjat mäge kulgeb ja mida tänaseni osa külarahvast alternatiivina kruusateedele kasutab? Muinasajal oli see Saaremaale lähim maaots.
Vanu materjale ja kaardikoopijaid sirvides selgus, et Pikapõllul asus põlispõld, millele ka Leo vihjas. Vanad Eesti kohanimed on kõnekad, kehtib ka Pikapõllu kohta. 

No comments:

Post a Comment