Wednesday, March 28, 2012

Tärkma sadam ja meremehed

 




Tärkma paadisadam
Pilt on tehtud möödunud jõulude ajal, kui torm surus suured veemassid Soela väina. Kõrge veetase on paadisilla üle ujutanud.



Sadama ümberehitus, suvel 2014. Praeguseks on kai betoneeritud ja peaaegu valmis on vaateplatvormiga uus sadamahoone.


Tärkma on madal rand, nagu tema nimigi ütleb, algab rohu "tärkamine" juba meres. Seetõttu suuri laevu siin ei ehitatud, küll aga kaljaseid ja isegi väiksemaid kuunareid. Näiteks ehitas tuntud laevaehitaja Veski Peeter Hausberg oma kodurannas "Ootuse".



Kaptenid, laevaomanikud ja teised meremehed:

Kui teave esimese kahe rühma kohta on pärit dokumenteeritud allikatest, siis viimaste osas on mul kasutada vaid suuline pärimus, õnneks on seda siin rikkalikult.
Viis Emmasteotsa kaptenit. Üleval Gustav Teng, Mihkel? Sergo ja Peeter Hausberg, all Peeter Pork ja Juhan Pao

LAEVAJUHID DIPLOMITA:
Nigu, Juhan
Tammo, Johannes
Wahtras, Mihkel
Tärk Juhan
Tikker Artur (Nuudi Artur)


KIPPARID (tunnistuse saanud 3-kuulistel kursustel, tohtisid sõita 100-150 brt tonnistel laevadel
Hausberg, Peeter (5 kapteni pildil, üleval paremal) 
Onno, Andres
Onno, Julius


Pildil paremal kapten Mihkel Tammo. Foto on Veiko Somelari kogust.

KAUGSÕIDU TÜÜRIMEHED/LIGISÕIDU KAPTENID (läbinud merekooli esimese klassi, lubatud sõita ligisõidukaptenina kuni 500 brt tonnistel laevadel)
Pao, Juhan (5 kapteni pildil, all paremal)
Tammo, Mihkel
Mõlemad käinud Kuressaare Merekoolis. Mihkel Tammo aastal 1895.

KAUGSÕIDU TÜÜRIMEHED/LIGISÕIDU KAPTENID (läbinud merekoolis mitu klassi)
Lippu, Juhan
Pao, Siim  (Rüü Siim), käinud Paldiski Merekoolis
KAUGSÕIDUKAPTENID
Kõmmus, Toomas
Kõmmus, Priidu
Onno, Johannes
Onno, Kaarel
Onno, Meinhard
Onno, Priidu (Matse Prits), käinud Liibavi Merekoolis
Wahtras, Ludvig
LAEVAEHITAJAD
Hausberg, Peeter (Veski Peeter)
Simmo Onno

LAEVAMEESKONNALIIKMED (CREW)

inglise laevadel:
Meinhard Nigu (Koodi Meini või Meints)
Jaagu, Villem Hausberg (Willem, hn. Viljam) 1894-1975, töötas suure osa oma elust ka tuukrina. See mees peaks olema Villem Looritsa prototüübiks Herman Sergo romaanis "Meri kutsub".
Tepsu Bernhard Tikker
Laevameeste puhul on tagantjärgi raske täpselt määratleda, mis ametit nad täitsid, sest kõik läksid madrustena laeva. Hiljem võisid nad saada pootsmani, puussepa või stjuuardi ametisse, mis tähendas madrusest veidi suuremat teenistust. Eriti hästi teenisid inglise reisilaevade kajutiteenijad tõenäoliselt priskete jootrahade arvelt. Nende teenistus torkas kohalike olude taustal silma, mistõttu on nende lood kohalikus folklooris käibele jäänud.
Kui Jaagu Villemi on Herman Sergo raamatusse jäädvustanud, siis Tepsu Pärni maja on meie külas üks tähelepanuväärsemaid (aga sellest oli ka eespool juttu)
Inglise laevadel alustasid madrustena ka mitmed hilisemad tüürimehed ja kaptenid, nt. Juhan Pao, vaatamata sellele, et ta isal oli märkimisväärne osalus vähemalt 15 laevas.

Amalie Tärk (Peedu Maali, kokk Kihnu Jõnni juhitavates laevades)




Priidu Kõmmus Mariega

Kõige kuulsamad Tärkma kaptenitest olid Priidu Onno (Matse Prits) ja Kõmmused, kes korduvalt ületasid Atlandi ookeani suurtel purjelaevadel.
 
 
Kapten Priidu Onno oma maja katusel 84 aastasena. Foto Bruno Pao

Priidu Onno meremehetee algas Siim Pao (Rüü Siimu) laevades kokapoisina. Läbides mitmed meremeheametid tõusis ta tüürimeheks, seejärel kaugsõidukapteniks, tänu edukale ja õnnetusteta meresõidule.
Rüü Siim Pao koos Aedaga 1906? aastal, mõlemad old sündinud 1845.

Rüü Siim oli üks esimestesi esimese põlvkonna kapteneid, kes oli õppinud merekoolis (Paldiskis, 1876-1877). Algkapitali kogus ta tursalaevadel, seilates Murmanski ja Peterburi vahel.  Hiljem sai temast laevaomanik ja reeder, osanik 15 laevas. Enamiku neist kaotas ta I MS-s, suurim laevadest oli Ameerika rannikul hukkunud parklaev Maria B.Korsch). Tema viimaseks laevaks jäi eelpool pildil olev Kolumbus, mille ehitamine oli pooleli. Selle ehitamist jätkas päras sõda Siimu Poeg Juhan.

Olude kiuste kapteni ja reederiseisusse tõusnud Rüü Siim Pao on mitmes seigas olnud peategelase Siimu prototüübiks Ain Kalmus romaanis "Kodusadama tuled". Siim oli pärit Kõmmuseljalt. Tema perekond oli kunagi mõisniku poolt välja aetud Tärkma ja Emmaste vahelistelt põldudelt. Elu Kõmmuseljal kulges aga kitsastes oludes. Ainus pääsetee vaesusest ja rõhumisest oligi tõusta laevakapteniks.
Oluliseks teenistusallikaks sai soolatud kala vedu suurte purjelaevadega. Sügisesel paastuajal oli soolatud tursk Peterburis väga hinnas. Barkantiini laaduni täis saamiseks (so 35 000 puuda) mindi püüki korjama juba kevadkuudel. Sõit Liibavist (Liepajast) või Pereburist Põhja-Jäämere kalastuspiirkondadesse võttis ise vähemalt kuu aega, teine sama palju aega tuldi tagasi. Püügihooajaks Barentsi mere äärde koondunud kalurid müüsid toorest turska 1 rubla puudast. Koheselt, laevameeste ja kalurite ühiste jõududega soolati tursk tünnidesse, et riskantne kaup ei rikneks. Peterburis maksid kokkuostjad puuda soolatud tursa eest 3 rubla.
Tegelikkuses oli sarnane ka Siimu ja Aeda lugu.  Päris-Siim otsustas samuti naise võtta siis, kui kapteniks on saanud. Tüdruk oli tal välja vaadatud nagu romaaniski, aga päriseelus jõudis Aet oma ootamise tõttu vahepeal  vanatüdruku "kuulsuse" külge saada. Ja kui Siim suurte rahade ja kaptenioreooliga kodumaile saabus, eeldati, et ta kosib nüüd noorema naise, aga Siim jäi omavanusele Aedale truuks. 34-aastastena abielludes jõudsid nad veel last viis saada.
Siimust on Kalmus kirjutanud oma teisteski romaanides.


Kapten ja laevaomanik Nuudi Artur Tikker tütre järgi nime saanud purjelaeval "EDNA". Foto originaal Sõru Muuseumi kogus.

Tähelepanuväärseid meresõitjaid oli ka Tärkma naiste seas. Alljärgnev lugu räägib laevakokk Amalie Tärk´ist ja on BRUNO PAO artikli terviktekst, mis ilmus kevadel 2013 "Hiiu Lehes":

Amalie Tärk. Pilt Hiiumaa Muuseumi Fotokogust
 
"... Asunud tööle Eesti riiklikus meremuuseumis, tegin esimese mereajaloolise tutvumisreisi Hiiumaale.
Seal külastasin 11. augustil 1977 Emmaste vallas Tärkma külas Peedu talus kõrges eas vanaduspölve veetvat naist. Noore neiuna sõitis ta 1909. aasta suve laevakokana parklaeva Brödrene peal, mille kapteniks oli Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnn (1848–1913).
Maali oli sündinud mereäärses talus 14. juulil 1888. aastal meremehe ja kaluri perekonnas. Olin temaga varem kohtunud 1960. aastatel, kui veel elas ka tema õde Marta. Seekord olime Tärkmal koos ajakirjanik Bernhard Viidinguga, kes kirjutas Amaliest ka loo Rahva Hääles.
Amalie Tärki ajahõlma vajunud usutlusest tehtud ja eelmainitud 1977. aastal täiendatud märkmete põhjal kirjeldan tema 125. sünniaastapäeva eel kokkuvõtvalt laevakoka tookordses erksas mälus hoitud fakte ja sündmusi.
Peedu normaaltalu oli Emmaste mõisa poolt müügile panduna ostetud 19. sajandi lõpul kolme, juba kalapüügi ja merendusega tegeleva mehe poolt, kes peamise elatise teenisid merest ja talutöö naiste hooleks jätsid. Elati 1890. aastal ehitatud majas. Rikkam nendest oli laevameister Peeter Hausberg, kes ehitas oma pere jaoks päris linna moodi maja. Juhan Tärk, Amalie isa, käis kevadeti Pärnu rannas räime rändpüügil ja sügiseti kalastas Saaremaal Vaigu rannas kilu. Talviti tegeles kodurannas jääaluse noodapüügiga. Kesksuvel käidi Saaremaal metsaveo väljavedamise randades laevu laadimas.
1909. aasta varasuvel viibis Amalie isaga laadimistöödel Vaigu rannas, kui sinna reidile purjetas suurreeder Jaen Teär ja kompaniile kuuluv parklaev Brödrene. Laeva suurus 670 brt, ostetud Tallinna lähedal avariisse sattunud alusena odavalt 1905. aastal. Müüdi hiljem inglastele. Selliseid ilma, merd ja aegu näinud vanu parklaevu, mille peale suurem osa kogenud meremehi ei julgenud tööd küsida, oli Teäre ettevõttes koguni kuus. Kolm neist hukkus tormi läbi.
Tol varasuvel oli ulgumere purjeka Brödrene kapteniks Enn Uuetoa (1848–1913). Tema laevapere kokaks oli palgatud üks Saaremaa tüdruk, kes Vaigu rannas laevalt lahkus. Uut polnud silmapiiril näha. Seepärast hakati esiteks otsima kohapealt. Seda kuulis ka 21aastane Amalie Tärk. Ta ütles isale, et kui läheks pakkuma. Noore rannaneiu süda igatses merede, maade ja kauguste järele. Isa aga ütles: “Mida sa naljatad?” Aga laevamehed, suurem osa saarlasi, said teada, et üks hakkaja Hiiumaa tüdruk on valmis uueks kokaks tulema. Nad tulid isa juurde ja rääkisid ta pehmeks. Amalie roniski reidil tühjalt ankru peal seisvasse kõrgesse laeva, mida hakati metsamaterjaliga lastima.
Laev oli Maali jaoks suur ja võõras, pealegi vana korv, mis kõik tuuled ning pargid saanud. Ja tüse kihnlane kapteniks, kavalad silmad tüdrukut hindamas. Amalie ebales ja tahtis maha astuda. “Kui see nõnda on, siis peab tüdruku maale tagasi viima,” ütles kapten.
Siis aga ärkas Amalies randlane – häbi on alustatud asja nõndasamuti jätta. Taganeda ei tohi. Küll Jumal aitab, kui häda tuleb. Ning nõnda sai Maalist, nii teda kutsuti, kokk suures purjelaevas, kus meretööd teevad kapten ja tüürimees ning kümme kartmatut mere­meest, kes kõrgetes mastides käivad.
Purjetati metsamaterjaliga Rootsi, sealt Inglismaale, kust võeti koksilaadung. Kivisütt polevat Kihnu Jõnn tahtnud laadida. Liiga raske, äkki laguneb vana laev all ära. Tõsi see oli, tulles said Põhjamerel särust tormi, mis reelingu ära viis ja vett plankude vahelt sisse ajas. Mehed vehkisid vahet­pidamata pumpade juures. Pärast tormi ütlesid, et Tõnn päästis. Nad viitasid tekile seatud tiibadega pumbale, mis tormi ajal jaksab suurema leki parda taha tõsta. Hiljem, kui Brödrene ära müüdi, paigutati see tuulepump Vilsandi saarel Jaen Teäre kodus Tollil karjalauda juurde vett lauta pumpama.
Maali jõudis oma uues ametis, vaatamata ilmale ja oludele, söögid valmistada. Rohkem ikka kartulist, soolalihast ja soolakalast. Madruste hulgas oli ka Riia merekooli õpilane Mihkel Piigert, kes praktikasõitu tegi. Tema kiitis Maali tehtud toitu kõige rohkem. Kambüüs ehk laevaköök asetses tagapool masti, kapteni, tüürimehe ja pootsmani kajuti kõrval. Koka jaoks oli seal ka kitsas eraldatud koikoht. Kaptenil oli aga üks kajutiosa lahedaks magamiseks.
1910. aasta jaanuari lõpul jäeti Brödrene Taani Odensee sadamasse talvekorterisse. Seal sai Amalie mahamaksu. Kapten ise tuli teda linna saatma ja aitas valida õmblusmasinat – see oli ranna­naiste suur unistus. Maali jättis ütlemata selle asjaolu, et kas õmblusmasin osteti suvise palga arvel või kingiti see palgale lisaks. Igasuguseid jutte Jõnnu nõrkusest kenade noorte laevakokkade suhtes liigub siiani.
Laevast lahkumisel kinkis Mihkel Piigert Maalile värvipliiatsitega enda joonistatud kaardi, mille peal suur ring, mille sees purjetab Brödrene. Allservas meelespealilled, üks oks nelja õiega ja allkiri “Grüss aus Odensee von M. Piigert”. Tagaküljel tindiga kirjutatud “Mälestuseks kallile Maalile Odensees 24. jaanuaril 1910”. See kaart oli Maalile jäänud ainsaks mälestuseks pärast repressioone ja maja rüüstamist 1950. aastate alguses.
Suurvõimude meelevalda sattus ka Mihkel Piigert (1891–1945), kes hukkus Saksamaal Flensburgi pommitamisel. Oli laevakapten ja Eesti mereväe kaptenmajor. Meremehe elukutse valis ta oma lähisugulase Ants Piibu, Kuressaare merekooli õpetaja, soovitusel. Hilisemalt tuntud Eesti Vabariigi välisministrina, oli Piip aastatel 1906–1912 Kuressaares elamise ja töötamise ajal ka laevaomaniku Jaen Teäre lähedane tuttav ja nõuandja.
Legendaarne laevakapten Enn Uuetoa kutsuti pärast Brödrene müümist kapteniks Teäre kompanii parklaevale Rock City (ehitatud 1868, pikkus 52 meetrit, mahutavus 720 brt.), millega hukkus raskes tormis 1913. aasta hilissügisel Taani rannikul.
Amalie Tärk elas üle 90 aasta vanuseks. Üksikuks jäänuna sai ta hakkama tänu heade rannaküla naabritele. Säravas nooruses Kihnu Jõnnuga merd sõitnud heasüdamlik rannanaine sängitati 1981. aastal Emmaste kalmistule, kus karged mere­tuuled sadade merilaste kalmude kohal männilatvades vuhistavad."
 


Tärkmalaste laevad

Bruno Pao kogutud andmetel nimekiri neist purjelaevadest, mis kuulusid täielikult või osaliselt Tärkma meestele.  esimest korda kuulsin mitmetest neist laevadest oma vanaisa juttudest.

Kõige vanem Emmastekandis talupojale kuulunud laev oli teadaolevalt 1869 ehitatud luup Anna, mis kuulus tärkmalasele J.Kivile
Järgmine laev kuulus samuti tärkmalasele. See oli 1871 Ado Nigu ehitatud 12 lasti kandev ühemastline jaht Holman-Dago.

Sellega algas väiksemate laevade ehitamise ajajärk, mis kestis 1880. aastani.
Kaiver, kahemastiline kaljas 1876 (47 lasti ehk 104brt, omanikud Hans Kaljo ja Siim Pao (Rüü Siim)
Olga-Maria, kaljas, 1876, (esialgu 33 lasti, hiljem mahutas 111 brt), omanikud S.Põllu, J.Kõmmus, J.Onno, J.Pruul, S.Pao
See oli üks nendest laevadest, mille teenistusest ehitati Rüü rehielamu, Matse talude ning Kalda (Inno) talu hooned ehk kogu majadekompleks, mis on nähtav Nigu maja katuselt tehtud Tärkma vaatel ja rohkemgi veel.
Vahemärkusena võib öelda, et küla ilmes domineerib ka täna 19.sajandi lõpu ja 20.sajandi alguse arhitektuur tänu laevadega teenitud rahadele .

Ida-Maria, kuunar, 1877, 12 lasti, omanikud S.Pikkel, M.Remmel, P.Hausberg (Veski Peeter)
Anna-Maria, kaljas, 24 lasti, 1879, omanikud M.Sarapuu, P.Põllu, A.Onno, J.Sau
Eduard, jaht, 1879, 11 lasti, omanikud P.Nigu, M.Pruul, M.Vahtra.
Eduard, kaljas 1879,  23 brt, omanik P.Onno.

Avita. Emmaste meeste kolmemastiline purjekas Awita. Fotokoopia maalist, mille lasi teha tema kapeten Mihkel Vaim. HKM Fp 668:57 F 6696, Hiiumaa Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/2252611. Vahendanud Veiko Somelar.

1880ndatel alutati suurte ulgumere laevade ehitamist.
Karlos Stygmar, 1882, 232brt, mis esimese Emmaste talupoegade laevana purjetas üle Põhjamere Inglismaale, kuunar või barkantiin, ehitatud Soelas, omanikud H.Kaljo, J.Onno, A.Veski ja A.Söel
Avita, 3 -mastliline, 1898, 160 brt, ehitatud Küdemal, omanikud S.Pao, P.Hausberg, M.Onu, interneeriti II MS-s sakslaste poolt.
Kõik omanikud olid tärkmalased. Selle laeva teenistuse eest ehitatati Rüü maja (esimene kõrge vundameni ja lagedega kaptenimaja tüüpi maja selles piirkonnas).
Koidula, 3-mastiline kuunar, 1891, 280 brt., ehitatud Küdemal, omanikud Simmo Leisberg ja vennad ning Siim Pao. Kapten oli Simmo Leisberg ise. Palju kordi üle Atlandi ookeane purjetanud laev.
Lootus, 3-mastiline kuunar, 1894, ehitatud Triigininal, omanikud P.Onno, J.Sööl, M.Kaljo jt. Esimene üle Atlandi käinud Emmaste meeste laev. Kapteniks tärkmalane Priidu Onno ehk Matse Prits ise.


Kolumbus, hilisema nimega Typhoon sisenemas Kopenhaagenisse.

Kolumbus, 3-mastiline kuunar, valmis 1919, ehitatud Saaremaal Lahetagusel, omanikud J.Pao, P.Pork, P.Madrus ja M.Sergo. Ehitamist alustati Siim Pao poolt enne I maailmasõda, aga ehitus jäi pooleli, seetõttu oli see vist ainus Rüü Siimu laev, mis talle sõjas alles jäi. Laeva ehitamist jätkas tema poeg Juhan Pao.
Lovisa, kaljas, 1887, 44brt, omanikud P.Pruul, A.Tammo, P.Vispel
Maia, kaljas, 1913, omanik Siim Pao, läks I MS-S 1915 sakslastele

Pilt raamatust "Eesti meremees jutustab" Priidu Kõmmuse meremehetee loo juures. Vahendanud Veiko Somelar.

Maria B. Gorch (kirjalikes allikates on kasutatud ka ebatäpseid nimekujusid Maria G.Borch ja Maria B. Korsch), parklaev, ostetud, 1400t omanikud P.Kõmmus, S.Pao, jt. Kapteniks Priidu Kõmmus. Purjetas Lõuna-Ameerika vahet. Hukkus Ameerika rannikul enne I Maailmasõda.
Stigmar II, kuunar, 1902, 235 brt, ehitatud Triigininal, omanikud M.Kaljo, P.Onno, T.T. Leisberg, S.Pao jt. Hukkus 1915 Muhu väinas.
Sulgam, kaljas, 1902, 117brt, ehitati Soelas, omanikud S.Onno, J.Aunapuu, S.Pao
Vilko, kaljas, 1909, 38 brt, ehitati Saaremaal, omanik S.Onno.
Karin, kuunar, ehitas P.Hausberg, omanik P.Hausberg jt.
Scheksna, 306 brt, ehit. 1870 Laadogal, 1894 Inglismaal ümberehitatud, omanikud S. Pao ja S. Kõmmus, hukkus 1898 Kuramaa (Läti) rannas.




Jäätee ja videod




Tärkma on kõige laiemalt tuntud Hiiumaa ja Saaremaa vahelise jäätee ühe "otsana". Juba muistsel ajal käis siit jäätee Saaremaale. Seda oli saarlastel vaja eeskätt puidu hankimiseks. Võib arvata, et võitmatuteks peetud ja Läänemere oludele hästi kohandatud muistsed saarlaste sõjalaevad olid tehtud Hiiumaal kasvanud puudest.



http://vimeo.com.20385941 või https://www.youtube.com/watch?v=joOyBji_LUk



Ice Road. Autor Siim Jänes (siim227). Video lõpeb Tärkmal. Vaade rannale ja külale.



http://vimeo.com.20482276 või



Oveseas land. Autor Siim Jänes (siim227). Videos sõidab minihelikopter mitmel korral üle Tärkma ranna, soolaelu ja jäätee.



Hiiumaa-Saaremaa jäätee video blogist eestisaared.blogspot.com




Minikopteria tehtud pilt Tärkma rannast. Aitäh, Siim!

Tuesday, March 27, 2012

Unustatud pärlid ehk pärandkultuur: tellisepõletamisahjud, soolaelu, merepäästejaam jt.


Savitööstus: Tellisepõletamiskompleks.
Hobused liikusid ümber vaia ja tampisid savi kõvaks.
Telliseahjude kühmud ja nende rivi on nähtav kogu rannal nii siin kui sealpool rannateed.

Eesti randades põletatud telliseid kasutati Turu ja Helsinki kesklinna ehitamisel, aga neid viidi ka Riiga ja mujale.



Soolakeedukoja ase. Müstiliselt põnev paik hiiglaslike püramiidkadakate vahel.
Keedukojad (nende asemeid on alles kaks) asusid küll liivasel rannavallil, aga sinnajõudmiseks on siiski vaja kummukuid.

Soolaelu väljade süsteem moodustab maastikus äärmiselt huvitava ja kauni mustri, vaatamata, et soolaväljad on kohati kaetud pillirooga.
  


 

Tärkma Soolaelu. Soolaeluväljad.


SOOLA TOOTMISEST TÄRKMAL.
Napoleoni kontinentaalblokaadi tõttu 19. sajandi alguses läks soola hind väga kõrgeks.
Seoses sellega asutas krahv Jakob Pontus Stenbock 1809. aastal Tärkmal
soolategemise ettevõtte. Rahvasuus sai see nimeks ”Tärkma soolaelu”.
Krahv oli tähele pannud, et Hiiumaa talupojad kasutasid soola asemel
kondenseeritud merevett. Samuti teadis ta, et Rootsi aja alguses oli
Hiiumaal tegutsenud üsna mitu soolakeedukoda. Krahv organiseeris
samal kombel soola tööstusliku tootmise.
Soolakeetmisel kasutati väga palju küttepuid. Merest või
tormidega täituvatest lompidest ammutatud vesi aurustati suurel pannil.
Sellel keedeti vett lakkamatult 48–56 tundi. Seejärel jäi pannile niiske
sool. Saadud sool kuivatati kuumaks köetud rehes.
Aurutuspanni suuruse iseloomustamiseks tuleb öelda, et sellelt
saadi lõpuks üle 450 kilogrammi märga soola. See kogus nõudis iga päev
10 mehe tööjõudu. Nad pidid ühe pannitäie aurutamiseks ära põletama
pea 100 reekoormat küttepuid. Nädalaga toodeti vaid veidi rohkem kui
üks pannitäis.
Tärkma ranna soolakoda töötas 1812. aastani. Töö lõpetati seoses soolahinna langusega. Soolakoja kolme töötamisaasta jooksul müüdi sealt Tallinna ja mujalegi peaaegu 27 tonni soola.
Peale soolaelu on rannal ka soolaauke, mida kasutati soola salakaubaveol.
Sool oli kallim kui kuld, sest sellega säilitati toiduaineid enne külmkappide tulekut. Soolamist vajasid nii randlase põhitoidus kala kui ka liha pikaajaliseks säilitamiseks.

Soola salakubveol kasutatud (üleval) üksik auk, (all) 4-sookaauguga süsteem, milles kehvematel aegadel tehti  ise Rootsist toodud "valge soola" abil vähemväärtuslikku "halli soola".

SOOLA SALAKAUBAVEDU
Kuna ülemeremaades- Rootsis ja Soomes jäi soola hind odavamaks kui Tsaari Venemaa koosseisus olnud Eestis, toodigi seda sealt. Kui soola kohe koduranda ei saanud tuua, viidi see kusagile kõrvalisse kohta, kuid kodule võimalikult lähedale, nt Hiiumaale Tärkma küla taha nn. Papsi randa, kus kasvas kõrge pilliroog ning kuhu võis vajadusel võrklaeva koos laadungiga ära peita. harilikult toimetati sool juba esimes ööl maale. selleks sõideti hobusega võrklaeva külje alla, laoti soolakotid vanritele ja veeti need kindlasse varjupaika (Talis Vare: Läänemaa osast rahvalikust salakaubandusest, 108)

PIIRITUSE SaLAKAUBAVEDU

Soolahinnad aegapidi normaliseerusid, endiselt püsisid kõrgel  aga piirituse hinnad. Piiritust veeti salakaubana koos soolaga. Soolakotid pandi ümer piirituse kanistrite (nn kankude). Kui salakaubaga vahele jäädi uputati soolakotid ära. Hiljem mindi piirituse kankudele järele. Kui sool oli ümbert ära lahustunud, oli ka piirituse kankusid kergem vedada. Madal merepõhi võimaldas uputatud asju kerge vaevaga üles leida.  Kankusid veeti koju läbi metsa. Saeniidist leiti üks kanku veel 1970ndate alguses (Telvik, Tõnu poolt). Samuti veeti piirituse torpeedosid laevade järel nii, et torpeedo külge seotud soolakott oli laeva peal ankruks. Ohu korral visati soolakott üle parda ja torpeedo jäi maha.

ROOLÕIKUS TÄRKMA RANNAL






TÄRKMA KIIK


Vana ajal Hiiumaa võimsamaid külakiikesid, mida olla raske olnud üle võlli ajada. Kahjuks ei ole seda enam alles ja ma ei tea, kus ta asus.

PUKKTUULIKUD (2)

Tärkma olnud vanasti oma kümmekond tuulikut. Ka nendest  on järgi vaid asemed. Kuni möödunud sajandi keskpaigani oli Tärkmal alles kaks tuulikut - Nigu  ja Olmi (Rüü, Matse) talude tuulikud. Viimane oli endine mõisaveski asukoht, ning seotud ka Veski kohaga.
 
Leo Tiigi kiri Gundemarile 3.11.1994, kust leidsin teavet tuulikute kohta. Huvitav olnuks teada, mida Gundemar Leole vastas. Sisuliselt luges Leo siin kirjas üles kõik temale teadaolevad Tärkma tuulikud. Küsimus tekkis tal vaid Siimu tuuliku kohta.

Siimu Andresel olnud tõepoolest tuulik ja see asus Pikapõllu mäel. Siimu olnud meie üks jõukamaid põllumajandustalusid. Teistes kohtades elasid meremehed, kes põllupidamisest ei hoolinud. Kuid ainsa perena meie külast küüditati Siimu  Andres ja Maria 1940ndatel Siberisse, kust nad enam tagasi ei tulnud.



Siin on väljavõte vene üheverstalisesest kaartist Anto Juske ja Peeter Raesaare raamatust "Tuulikud läbi aegade" (2008). Tuulikud on tähistatud siniste ketastena. Originaalkaart Eesti Rahvusraamatukogus - ARKT 02515.









Tärkma ja Viiterna küla piiril, Niidil, paiknes Hollandi tüüpi tuulik. See lammutati nõukogude perioodil erainitsiatiivil, kuid esimese EW ajal olla see teistelt (pukktuulikutelt) töö ära võtnud.
Kuulsin 28.07.2012 Aare E.-lt lugu, kuidas vana Nigu peremees olla oma pukktuuliku juures hoidnud hobust vankriga  ja sellel aeg-ajalt tekke vahetanud, justkui käiks tal erinevaid kliente vilja jahvatamas. Seda kõike selleks, et oma tuulikut reklaamida ja uuelt hollandi tuulikult veidigi kliente enda poole tõmmata. Tõenäoliselt see hollandlane siinsele tuulikumajandusele lõpu tegigi, sest pukktuulikud jäeti siis unarusse. Kahjuks oli ta enda lõpp mõttetult õnnetu, aga sellest ma siinkohal ei kirjuta.
 




Nigu tuulik ehk Tärkma esimene tuulik (foto Leo Tiik).


Vahepeal pilt sama foto taga olnud Leo Tiigi kirijast Rüü Gundemarile


Järgmisel pildil on samuti Tärkma esimene  ehk Nigu tuulik. Esimesl pildil olevad tüdrukud (Eli ja Kesti) on mõlemad sündinud aastal 1950, seega on praegu juba üle 60 aasta vanad.


Tärkma teise tuuliku asemel 5-aastane Tärkma poeg AXEL.


MEREPÄÄSTEJAAM

Tärkmal asus ajalooline merepäästejaam. Päästejaama ülemaks oli Aadu Aadu. Ka sellest on järel vaid kivivare.
 

VILGU (VILKU) MÄGI
 
Lame mägi Saeniidi meremerepoolses otsas; metsa ja soolaelu vahel. Varem paistnud külasse välja. On arvatud, et Vilgumäel (Vilkul) asunud talu täitis tule- ja maamärgi ülesannet. Viimane elanik olnud seal Vilku Sass.
 
Saeniidi äärde oli rajatud teisigi majapidamisi, üks viimastest oli isa tütrega, kes ehitasid paate. Kui mõisnik, kellele maad kuulusid, mööda juhtus minema, tuli pahandus ja äri tuli kinni panna.

Küla piire on aja jooksul ahendatud ja küla ise kompaktsemaks muutunud, seetõttu võib vanu Tärkma kohtade asemeid näha ka niinimetatud mõisapõldudel. Need on põlispuude järgi hästi äratuntavad.

PIKAPÕLLU MÄGI

Pikapõllu mägi on siin nii enesestmõistetav nähtus, et unustasin  selle paluda kanda pärandkultuuri registrisse. Tartus õppimise ajal  käisin kahel korral Leo Tiigil külas. Viimasel korral soovitas ta, et võiksin Hiiumaa ainesega seoses Pikapõllu mäe asja uurida. Tärkma on alati olnud Hiiumaa lõunaotsa keskseks tegevuskohaks, mis tähendab, et tegemist pidi olema väga vana asupaigaga. Üks esimesi kohti, mis Tärkmast ja üldse siitkandist Limneamere ajal (ca 2000a. e.m-a) koos Viiri-Emmaste-Männamaa oosiga  üles kerkis oligi ilmselt Pikapõllu mägi. Ümberringi olid siis veel lõukad. Kui vana võib olla tee, mis mööda seda ussjat mäge kulgeb ja mida tänaseni osa külarahvast alternatiivina kruusateedele kasutab? Muinasajal oli see Saaremaale lähim maaots.
Vanu materjale ja kaardikoopijaid sirvides selgus, et Pikapõllul asus põlispõld, millele ka Leo vihjas. Vanad Eesti kohanimed on kõnekad, kehtib ka Pikapõllu kohta. 

Unustatud pärlid II


 
Allikas: Loodusfoto.ee
 
Tärkma külla viiva tee ääres seisab puukuulsus Tärkma ohvritamm, kellele viidi ohvriande veel 20.sajandi alguses ja peeti  neljapäeva õhtuti riitusi. Erinevatel andmetel on Tema vanuseks peetud vahemikku 600 - 1000 aastani.



Pilt on tehtud 1981 või 1982.aastal M.Pakleri poolt 



 
Minu vanavanemad olid albumist eraldi alles hoidnud ebaõnnestunud fotosid. Üks tähelepanuväärsemaid on pilt tamme all asunud Pati Liisu majapidamistest. Kui väike olin, mäletan Tamme alt teist, põiki asunud majapidamist ja seal elanud naist, keda hüüti ühe käega Maarjaks.  Tänapäeval annaved nende suitsuasemetest tunnistust sirelipõõsad ja üksik õunapuu.



VAATED
 
Kahju, et minu "seebikarp" ei võta üles vaadet, mis avaneb Emmastet läbivalt maanteelt Tärkmale . Emmaste oos on absoluutkõrgusel ca 11 meetrit. Tärkma asub suhteliselt madalal rannakünkal (holmil - olmil, 3-4 meetrit üle merepinna). Meri justkui paistaks üle vana küla. ja see on ülimalt ilus vaade. Sama efekt on nähtav ka pildil, mis tehtud Nigu maja katusel.





Talvine vaade külale sadama poolt. Foto Edwillilt (rus.delfi)

Päris mere äärde pole ehitatud kunagi midagi rohkemat kui mõni võrgukuur, sest pikk madal rannakarjamaa on sügisest kevadeni üle ujutatud.
Vaade Telliskivi põlistalu suitsude grupile ehk Peedu taludele ja Veski kohale. Allikas: Edwill. rus.delfi

TÄRKMA TEE
Pildil ohvritamm, Nigutänav ja Saeniit

KÜLA


Fragment Tärkma sumbkülast. Pildil on näha küla kobarjas struktuur ja külatänavad. Kasutatud on Maaaemeti kaardi pärandkultuuri kihti.

Olulisemad vaatamisväärsused on ringiteega läbitav küla ise, Kihnu Jõnni laevakoka Amalie Tärgi kodukoht ja Seaküla tänav.

PUISNIIT
Külast viib tee Saeniitu ehk Tärkma puisniidule.

Taavi Tuulik kirjutab Biosfääri Kaitseala teatajas: Kaks suve tagasi (1995.a.) inventeeris Eesti Looduse Fond Hiiumaa säilinud puisniite ja kõige esinduslikumaks osutus Tärkma puisniit, kus ühel ruutmeetril loendati 61 taimeliiki. 



Tärkma puisniit käesoleva aasta kevadel.
Praegu kasvab seal peamiselt angervaks, kasepuud on tohust paljaks kooritud ja võsa võtab võimust. Kurb vaatepilt.

Saatuslikuks sai "endise" puisniidu ala võtmine kaitse alla. Selle asemel, et panna hooldajale kohustuseks puisniidu taastamine (Euroopa Liidust eraldatakse selleks ju vahendeid), lubati niidu asemele teha puiskarjamaa hobustele (saab hoolduse eest vähem maksta). Hobused tampisid ära peamised äravoolu kraavid ja õrna pinnase. Praegu laiub kauni parginiidu asemel porimülgas ja taimedest domineerib angervaks. 50 kasepuud on tundmatu rüüstaja poolt kuni 2 meetri ulatuses paljaks kooritud. Viimane rüüste tehti paar aastat tagasi. Keskkonnainspektorid käisid kohal, abi neist ei olnud, kuid pärast seda on kasepuud rahule jäetud. Tookord mindi uurimise asemel hurjutama oma maatükil võsa võtnud meest (ametniku kooskõlastust ei olnud).
Eesti looduse väärtus seisneb peamiselt poollooduslikes kooslustes tänu liigirikkusele ja haruldaste liikide olemasolule, mis vajavad säilimiseks inimese ja looduse koostööd. Aastasadu, kohati aastatuhandeid, on siin maad järjepidevalt kasutaud. Esivanematelt saadud teadmised ja oskused on põlvkonniti edasi kantud ... Seda aga otsutavad keskkonnaametnikud kahjuks arvestada ei taha.... Elu on näidanud et võõral (ametnikul) on suva või puuduvad teadmised, ja nii need niidud ja kooslused hävivad. ...

Saeniit (Tärkma puisniit) enne hobuste karjamaaks saamist.


Gundemar. Tema oli viimane Saeniidu niitja, mina olin aastaid tal abiks kaarutaja ja riisujana. Käisin pärast vanaisa surma veel mitu kevadet raagamas (oksi korjamas), aga nüüdseks olen loobunud.



Tärkma puisniit 1960ndatel.   Pärast heina niitmist käidi Saeniidul mängimas ja jalutamas.

 
RAND


 

Tärkma rand.
Üks ilusamaid, maalilisemaid ja tänu rikkalikule ajaloopärandile huvitavamaid randu Eestis. Üle avatud vaatega kadakase "lehmakarjamaa" (nii on teda kutsutud) paistab Saaremaa. Igal sammul võite kohata mõnd pärandkultuuriobjekti. Küla poolt tulles on vasakul pool teed pikk tellisepõletamisahjude rivi, mis lõpeb ajaloolise merepäästejaama juures. Viimasest on küll alles vaid kivivare, aga tellisepõletuskompleksi rivi on nii kaardil kui maastikus jälgitav küngastel kasvavate püramiidsete kadakate järgi.
Otse minnes satutute Tärkma paadisillale, ametlikult küll väikesadamasse. Suuremad alused siia sisse ei pääse pikalt madala ranna ja kitsa kanali tõttu. Oluline on see sadam aga meie kohalikele talunikele- rannakaluritele.
Paremal pool teed (külast tulles) torkab silma vana kalapaadi frakk. veidi maad edasi algab tellisepõletamiskompleks. Siin pool teed paiknevad need üksikult suuremate küngaste ja ringikujuliste tampimisaukude ja savivõtukohtadega. Siinse tellisetootmise jäänused lõpevad Soolaeluga. vaheldudes maailmasõdadeaegsete kaitsekraavidega, vanade linaleoaukude ja soola salakaubaveol kasutatud aukudega.


Soolaelu - omapärane inimtekkeline maastikumuster nähtav ka aerofotol. Sinna pääsemiseks on soovitav kummikud kaasa võtta ka kuival suvel.
 
  HOBUSED
Araablane ja eestlane.

 
Taamal paistab Saeniit.
Tärkma hobused oma tõu poolest peamiselt Eesti hobused.
Kujunenud Põhja-Euroopa metshobustest.

 AIAD
Tellissaar õitseb (mais 2012)

 .... siia tuleb veel pilte